Ärevus on emotsioon või seisund, mida mingitel eluhetkedel kogevad kõik inimesed. Tegu on igati normaalse vastusega stressiolukorrale – olgu see siis reaalne või kujutletav⁽¹⁾⁽²⁾. Ärevust võib esile kutsuda nii mõni konkreetne sündmus kui ka muremõtted tulevikuolukordade pärast. Üldjoontes avaldub ärevus paljudel inimestel üpriski sarnaselt, seda nii füüsiliste, kognitiivsete kui ka käitumuslike sümptomite näol – neist saab lähemalt lugeda siit. Kuidas aga kindlaks teha, kas ärevus on muutunud liiga tugevaks ning kas tegu võib olla ärevushäirega?
Üldine reegel on, et häireks klassifitseerub ärevus juhul, kui see on hakanud oluliselt häirima igapäevaelu ja -toimetusi⁽³⁾⁽⁴⁾. See tähendab, et ärevus esineb liialt tihti, on ülemäära tugev või pikaajaline ja/või esineb olukordades, mis ei anna tavaliselt inimestele ärevuseks üleliia põhjust (nt tugev hirm poodiminemise ees). Toimetulek ärevusega võib tunduda väga keeruline ja ressurssinõudev; peas võivad pidevalt keerleda korduvad muremõtted. Vahel võivad ka sõbrad ja lähedased märgata, et ärevushäire kogeja on võrreldes varasemaga muutunud närvilisemaks või murelikumaks. Diagnoosimata ärevushäire võib anda oma panuse ka läbipõlemise kujunemisse, motivatsioonilangusesse ja üleüldise heaolu vähenemisse, lisaks tuua kaasa raskusi suhetes ja toimetulekus igapäevaste kohustuste ja toimetustega.
Ärevushäirete sekka kuuluvad näiteks erinevad foobiad (sh sotsiaalfoobia ja agorafoobia), paanikahäire, generaliseerunud ärevushäire, obsessiiv-kompulsiivne häire (OCD) ja post-traumaatiline stressihäire (PTSD)⁽⁴⁾. Igal ärevushäirel on oma nägu ehk teatud sümptomid, mis võivad viidata konkreetse häire esinemisele. Olles teadlik erinevatest sümptomitest, on võimalik lihtsamini ära tabada hetk, mil on mõistlik pöörduda spetsialisti vastuvõtule ja saada vajalikku abi. Lisaks võib see aidata märgata ärevushäiretele viitavaid sümptomeid oma lähedaste juures, misläbi on võimalik ka neid abi poole suunata.
Siin artiklis võtame vaatluse alla mõned levinumad ärevushäired ja nende sümptomid, kuid tasub silmas pidada, et siinne nimekiri ärevushäiretest ei ole ammendav. Iseenda diagnoosimist me kindlasti ei soosi, küll aga julgustame kahtluse korral konsulteerida ärevushäire esinemise osas spetsialistiga (psühhiaater, perearst, psühholoog, vaimse tervise õde), et saada vajalikku selgust ja abi.
Foobiad on grupp häireid, mille puhul ärevus ja hirm on seotud kindlate olukordade või objektidega – näiteks võib esineda hirm kitsaste ruumide, rahvarohkete kohtade, ämblike või kõrguse ees⁽⁴⁾. Foobiaks saab sellise hirmu klassifitseerida juhul, kui need olukorrad või objektid ei ole tegelikkuses ohtlikud, kuid kutsuvad siiski esile tugevaid emotsioone. Hirmu vältimiseks hakatakse eemale hoidma olukordadest, kus see esile võib kerkida – näiteks välditakse liftiga sõitmist, keldrisse minemist (kui seal võib olla ämblikke) või arsti külastamist, kui on oht, et seal peab verd andma.
Foobiate sekka kuulub ka näiteks sotsiaalfoobia, mille puhul avaldub hirm eeskätt sotsiaalsete olukordade ees⁽⁴⁾. Nii võib näiteks tugevat ärevust tekitada mõte üritusest, kus on vaja teiste inimestega suhelda, aga ka mure, kuidas teised inimesed sind näevad või mida nad sinust arvavad. Suureks ärevuse allikaks on tihtipeale ka tähelepanu keskpunkti sattumine. Võib juhtuda, et sotsiaalfoobiat kogeval inimesel hakkavad sotsiaalsetes olukordades käed värisema, tekib punastamine, esile kerkib alaväärsustunne ja hirm kriitika suhtes. Seetõttu hakatakse sotsiaalseid olukordi vältima. See võib aga omakorda süvendada uskumust, et ollakse sotsiaalselt ebapädevad, ning ärevus on järgmine kord veel tugevam.
Paanikahäiret iseloomustavad korduvad ja ootamatud paanikahood, mis ei ole üldiselt seotud reaalse ohuga⁽⁴⁾. Paanikahood väljenduvad tihtipeale näiteks südame kloppimise, hingamisraskuste ja peapöörituse näol; võivad kaasneda ka surmahirm, kartus hulluksminemise või minestamise ees. Paanikahoogu kogedes võivad inimesed põgeneda olukorrast, kus paanikahoog esile kerkis – näiteks väljuda kiiruga poest, toast, ühistranspordist vmt. Aegamööda võib tekkida hirm ka selle ees, et paanikahoog võib korduda, mistõttu hakatakse vältima olukordi, kus seda varem on esinenud.
Generaliseerunud ehk üldistunud ärevushäiret iseloomustab püsiv ärevus, mis ei ole seotud kindlate olukordadega – ärevus väljendub näiteks pidevas muretsemises, pinges ja närvilisuses⁽⁴⁾. Lisaks võivad avalduda ka muud ärevuse sümptomid (higistamine, värisemine, südamekloppimine jmt). Generaliseerunud ärevuse puhul esineb inimestel tihtipeale mure tuleviku ja oma lähedaste pärast, näiteks hirm või eelaimdus, et juhtub mõni õnnetus.
Ärevushäireid esineb elu jooksul ligikaudu 30% inimestest – st iga kolmas inimene võib elu jooksul kogeda mõnda ärevushäiret⁽⁵⁾⁽⁶⁾. Tegu on üpris levinud probleemiga, mis tähendab ühtlasi aga ka seda, et seda on palju uuritud. Tänu sellele on olemas mitmeid efektiivseid viise ärevushäirete leevendamiseks ja raviks. Varane ärevushäirele jälile saamine ja ravi alustamine on seetõttu väga kasulik ja aitab taastada vaimset heaolu.
Seega, mida teha, kui kahtlustad, et sul võib olla ärevushäire? Hea on pöörduda spetsialisti vastuvõtule – näiteks rääkida oma murest perearstile, kes saab sind vajadusel suunata psühholoogi vastuvõtule. Ilma perearsti saatekirjata on võimalik pöörduda psühholoogi tasulisele vastuvõtule ka iseseisvalt. Lisaks on võimalik külastada psühhiaatrit, kes tegeleb psüühikahäirete diagnoosimise ja ravimite välja kirjutamisega.
Lisaks näost-näkku nõustamisele on võimalik ühendust võtta ka veebinõustajatega – näiteks lahendus.net ja peaasi.ee kaudu (tasuta), või minudoc.ee kaudu (tasuline teenus). Sealsed nõustajad võivad olla abiks ka näost-näkku spetsialisti või keskuse valikul.
Ärevushäirete sümptomeid on võimalik leevendada ka erinevate harjutuste ja tehnikate abil. Näiteks võivad kasuks tulla erinevad lõõgastusharjutused, millest mõnede kohta saab parema ülevaate siit. Kuid vaatamata sellele, et ärevusega on võimalik ka iseseisvalt tegeleda, on parimad tulemused saavutatavad siiski süsteemse sekkumise abil, millega saavadki abiks olla oma ala spetsialistid. Ükski mure ei ole liiga väike, nii et julgustame ka väiksema kahtluse korral pöörduma abi poole!
Kui artikkel oli sulle kasulik, siis kliki „Meeldib”, ja kui see võiks ka sinu sõpradele huvitav olla, siis kliki „Jaga”. Aitäh!
